Kuidas palju haljaavatada ja isiklik reks teha

Nonii, võtan siis jälle positsiooni sisse ja kirjutan siia mõned muljed ka Sulle lugemiseks:) Eelmine kord sai lugu otsa ratturite suurima agooniaga – eraldistardiga. Ega sealt edasi suurt midagi polnudki, mõned päevad puhukst ja trenni ning oligi aeg madallennul Kõrvemaale liikuda, et järjekordne start teha. Vahepealsetest sündmustest mõne sõnaga kokkuvõtet tehes võib ära mainida, et meie banaanivabariiki on suvi saabunud. Lisaks mõistlikule välitemperatuurile on ka (auto)liiklus maanteel suve rütmi läinud. Juba leiab “sponsoreid” ja ei peagi võtma endale iga kord “Tartu maaantee esimese” aunimetust. Lisaks tegin oma esimese Eesti-meres ujumise ära…40min jooksu rannaliival(muide, paljajalu!) ja siis vette…jah, pisut jahe oli, jalad tahtsid vägisi krampi minna, aga ära sai käidud:) Tänud kaastreenijale, keda saab nimetada selle ürituse vaimseks juhiks tol päeval:D

Aga nüüd siis peateema juurde tagasi. Kamp “velopeetreid”, selline pealt 1000 pealine kari, oli kogunenud Kõrvemaa ahtakesse stardialasse, et alustada SEC sarja II etappi. Mina jällegi 3ndas koridoris. Kuna ma pidin algse plaani järgi hansgrohe kilomeetrit sihtima, siis ka ilma soojenduseta koridori läksin, voolas higi juba mööda põski lõua alla kokku. Uuh, tuleb sellest ikka kannatamine, mõtlesin ma veel…aga ei olnudki nii hull:) Igatahes alustasin vaikselt ja veeresin kenasti seal 100 kandis, sellel nunnul, uuel rajalõigul tuli isegi jalastuda, mis Kõrvemaa kohta on väga haruldane asi. Sõber Esko vandus hiljem tuld ja tõrva, sest tema maanteepedaalid ei tahtnud mõnda aega koostööd teha, kui jalutamine jalutatud sai. Nagu näha, siis oli jalastumine ka teistele ootamatu. Sealt edasi oli ikka mõnus veeremine ja vahefinishi kandis loeti mu kohaks miski 88. No päris äge ju, arvestades, et alustasin päris vaikselt. Sealt edasi läks aga sõiduks. Nimelt läks keegi härra Jõelähtme klubist meie punti vedama, ikka kohe päris võimsa hooga, kippus kohe eest ära minema. Hüppasin siis talle sappa, üks härra kõrvalt ütleb, et  see Jõelähtme kutt tahab 50 sisse sõita. Vaatasin teda vist päris viltuse näoga, sest ta parasjagu ehmatas oma lause peale, lisasin veel juurde, et väga hea, mulle sobib. Sõitsime siis mõnda aega nii, et üks mees ees kühveldas ja kõik järgnevad lasid tirri. Korra andis vahetuse, siis võttis jälle tagasi. Saime ühe suurema seltskonna kätte, arvutasin juba mõttes, et nüüd oleme küll 60 kandis, pole paha, saan äkki stardigruppi parandada. Hansgrohe langes tahaplaanile. Kusagil seal samas kandis tulid selg ees vastu mõned klubikaaslased ja see tõstis veel tuju, sest mul polnud veel raskeks läinud. Kahjuks lõhkus meie hea ja armastusväärne juhtoinas oma kummi ja jäi korraks teeäärde, seda siis, kui olime just pundi kätte saanud.

Vot täpselt nii mõnna oli viimast tõusu sõita, kui reied krampisid. Soovitan omal nahal proovida :D

Vot täpselt nii mõnna oli viimast tõusu sõita, kui reied krampisid. Soovitan omal nahal proovida :D

Aga, aga, vanarahva tarkused ikka kehtivad…kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Suht kohe leidus uus vedur, kes, aurupahvakute saatel, töö üle võttis ja hoogu peal hoidis. Isegi nii kõvasti hoidis, et muidu tuntud vedurid Karla ja Kert enam ette torkima ei läinud. Mõne aja pärast laguneski punt laiali, jäime sinna ette sõitma vist kuuekesi, nendest 3 ruudulised(mina, R2 ja Risto). Korraks läks isegi raskeks… aga see läks mööda. Selle seltskonnaga saime järgmise suure pundi sabale, kus meie omadest oli Prous ja hakkas silma mitmeid päris tugevaid sõitjaid. Punt oli suur ka, oma 15-20 nägu. Hansgrohe ajaks olid kõik 4 ruudulist kenasti pundi ees ja Prous läks veel literdama ka. Olin päris rahul, et ise ei pidanud seal suruma, ei olnud kõige lihtsam lõik ja jalg hakkas ka tuimaks minema. Palavaks kiskus. Väga loksumiseks ei läinudki, sest lõpp oli juba lähedal ja mitmed mehed hakkasid paugutama. Oli päris tegemist olukorra jälgimise ja meeskonnana sõitmisega, aga saime päris kenasti toime asjadega ja tulemuseks oli see, et punt rebenes mitmeks ning kõik 4 ruudulist olid esimeses rebendis. Saime mõned tuttavad näod veel kätte eespoolt ka. Kuskil 5km enne lõppu hakkas tunda andma, et alguses juua unustasin…vanad sõbrad, krambid, hakkasid ellu ärkama. Proovisin siis ökonoomitada, palju võimalik ja passida õiget minekut. Leidsin selle, aga kahjuks läks see asi Tootsi moodi:  tee pool, aga tee hästi. Tegingi, aga täpselt poole ehk pool tõusu püsisin kaasas ja teise poole hangusin ainult. Mõned ründasid veel ja mina leidsin omale 2 kaaslast, kelle tuules finishi poole veereda. Sõita jäi ca 3km. Kusagil 1,5 km enne lõppu olin sunnitud litri panema, sest tagant lähenesid mõned näljasemad jälitajad. Saingi vahe sisse, aga kahest kaaslasest 1 sai stataks tuulde tagasi. Lasin ta siis kenasti ette ja passisin viimast nurka, olin päris kindel, et viimased 100m on minu omad. Siis üllatas üks “näljastest” ja ilmus kurvis mu kõrvale…olin päris pahasti karbis… Ei jäänudki muud üle, kui korraks jalga sirutada ja nende tagant läbi sõita. Kaotatud 2 rattapikkust õnnestus ca 50meetrisel finishisirgel tagasi võtta ja natuke ka ette rebida. Päris korralik lõpp tuli välja, tasuks 41 koht ja intervjuu Kuuse Lempsile.

Nii et olin siis teinud oma parima SEC sarja sõidu ever, kusjuures starti minnes polnud kavaski nii moodi kihutama hakata. Peaks vist edaspidigi sama taktikat kasutama:) Lisaks tuli haljaavatamine väga hästi välja…ma ikka olen veel õppimisvõimeline:)

 

PS! VÄGA suured tänud imeliselt töötanud jootmis-tiimidele, ilma teieta oleksin ma sinna ära kõngenud ja maha surnud takkapihta! Tänud suurepärase töö eest:)

Nüüd olen siis 3 päeva veel liigutanud ennast, paras väsimus on sees. Edasi tuleb 2 päeva puhkust ja 2 päeva võidusõite Elvas. Nendest juba uuel nädalal:)

tsutsufreii (nagu öeldi ühes legendaarses linateoses!:)